NULLPUNKT… Paus nootide vahel… Ma kohtun viimasel ajal üha rohkem oma sisemise vaikusega. Ja vahel sõlmin oma vaikuse looduse omaga üheks… Mida rohkem ma enda sees iseendaga kohtingul käin, seda rohkem avastan enda sees ELU. Sellel Elul minu sees, on teistsugune maitse. Seal on palju rohkem rahu ja usaldust kui välismaailm misiganes turvapaketiga mulle pakkuda suudab… Iga sammuga, mil astun sügavamale iseenda valgusesse (ja ka teisele poole iseenda valgust), saab maailm selgemaks mu ümber, ja seda rohkem mahub rahutunnet ning usaldust minu enda sisse. Eriti nüüd, mil ümbritsev maailm on lärmakas, turundades kõikjale agressiivset hoolitsust…
TANTS VALGUSE ja VARJUDEGA … Armastust ja valgust on kerge armastada, pimedamaid nurgataguseid mitte nii väga. ELU on kui PATAREI, aga patarei ei tööta ilma miinuspooleta. Samas ei vaja patarei tõhusalt toimimiseks mitte kuidagi, et tema miinustesse ja plussidesse kiindutakse või maha salatakse. Ta töötab vaatamata sellele, LIHTSALT TOIMIB oma miinuse ja plussi tasakaaluga… Aga inimene võitleb. Võitleb ja tunneb süütunnet, eitab ja häbeneb oma varje ja miinuseid või ülistab liialt valgust, kuniks see sisemine valu ja hirm agressiivseks sööstuks välismaailma kajab. Sest nii valus on, et enam ei jaksa ja enam ei mahu see võitlus enda sisse ära, ning teisiti kui läbi võitluse endale väljast poolt turvatunnet otsida, usaldust ja oskust ei ole… See on maailm, mis on võitlustest ja hirmuagooniast tiine, olles maha müünud oma isikliku vastutuse ja usalduse kellelegi kuskil, et otsida turvatunnet isiklikust vastutusest ja usaldusest mahajäetud kehastusele… Aga LOODUS EI VÕITLE. Loodus LIHTSALT ON… NULLPUNKT, valguse ja varjude vahel. Öö ei võitle aega päevalt juurde, päev alistub õhtulõpuks ööle. Suvi ei hüppa kevadest ette, ja suve pikendamiseks ei kipu keegi sügise tulekule vahele segama, hakates muru rohelisemaks värvima ja langevaid lehti puuotsa tagasi õmblema… Kõik on protsess ja kulgemine oma loomulikus rütmis. See, kuidas meie, inimesed (looduse) elurütmidesse suhtume ja oleme suhtunud, on loonud ja loob maailma meie ümber…
NULLPUNKT on aga neutraalne väli, justkui kogu loodu energeetiline tuum ja maatriks, algallikas ja terviklikkuse algpunkt. Nullpunkt on korraga kõik ja samaaegselt mitte midagi… Ja see neutraalsus ei väljenda kuidagi ükskõiksust, vaid on RÄNNAK duaalsusest üksolemise ÜHTSUSESSE, mida loodus meile kõigile pakub ja õpetab… Kallis kaasrändaja, OLE NÄGIJAKS ja KUULJAKS iseenda usaldavas kohalolus… USALDA ISEENNAST ja LOODUST ESIMESENA… ÄRKA iseenda hingesüdamesse, et luua maailm, milles saame hirmuvaluta elada…
