Sometimes you just need to breathe, trust and let go… and see, what happens… Life taught me not to fight, but listen to Life. I became an observer and a listener. Now I listen to Life and Life started to respond to me… more and more…✨?♀
KANNATLIKKUSE ÕPPETUND. Hingan sügavalt sisse. Minu lend Stockholmi on tühistatud. Kogu lennuplaan pea peale pööratud. Saan lennukisse alles kell 11.05, mil peaksin juba Barcelonas maanduma. Mind oodatakse… Olen üsna palju reisinud, aga selline kogemus mul veel puudub. Nagu reis ümber maakera, Barcelonasse jõuan läbi kahe skandinaaviamaa loodetust 7h hiljem. Ees ootab veel 144km-i Amara Valley’sse, mägede vahele… Hetkel ei tea, kuidas sinna saan…
UPDATE… Saabusin Barcelonasse, aga mida ei ole- KOHVER!? Lisadoos alistumisse ja lahtilaskmistesse… Vähemalt ‘still alive’ nagu öeldakse ja kergem seiklemine mägede vahel retriidikeskusesse… Seekord siis selline tore (?) kogemus oma kollektsiooni lisada… Kohver saabub oma seiklusrikkalt teekonnalt minu juurde 48h hiljem. Selleks ajaks olen oma kursusekaaslaste kohvri sisudega tutvunud ja end 7 päevaks varustanud vajalikuga… Hetkel, mil olin juba oma pagasi olemasolu unustanud, ta saabus siiski…
ELU VASTUVÕTMINE. Hispaania jäi esialgu mõneks tunniks ootele, aga me kohtusime siiski. Ees ootab 7 päeva dearmouring’i kehatööd energia ja erinevate helide väljenduses. Sariõppija ja uudishimulik Eluhuviline on taas kogemuste korjel…?
LAHTILASKMINE. Nii nagu 3 kuud tagasi Hispaaniasse, Amara Valley retriidikeskusesse teeleasumise eel, vahetult enne ärasõitu, LASIN LAHTI millestki, mis oli olnud minu turva- ja mugavustsoon, minu igapäeva elu osa juba 12a… Kuu aega hiljem, oma sünnikuul oktoobris, andis Elu taas mulle märku, et 3a kestnud üks etapp minu elus on jõudnud realiseerimistähtajani. Parim enne möödas… Tänutundes inimeste ja kogemuste ees, LASIN jälle LAHTI… Selle nädala lõpus LASIN LAHTI taaskord… millestki, millesse Elu oli kirjutanud minu esimesed sammud iseseisva noore naisena ja täiskasvanuna, peatükk minu päris esimesest kodust, minu armumistest ja abiellumisest, minu tütre ja poja sünnist, minu ühest kõige keerulisemast eluperioodist ja ka ühest õnnelikumast perioodist, mil tundsin eluspektri erinevaid sügavaid tundeid, millega mu isiklik kogemustepagas tol ajal ei osanud alati toime tulla… Nüüd LASIN LAHTI 30-st aastast oma elus… Kogesin härdust ja üksjagu kurbustki. Lõppes taaskord üks peatükk minu elulooraamatus. Nagu kirsiõite sadu, hanafubuki, mis Eluilu hetkelisust ja selle hääbumist meile meelde tuletab…
USALDUS. Viimastel aastatel, eriti sügavalt just viimasel paaril aastal olen üha teadlikumalt olnud palverändur iseenda ja Elu usaldamisse. Sellest rännakust on tänaseks saanud hirmuvaba kohalolu. Samas saan vaid öelda, et TÄNA ON NII, ja tean, kuidas oli mul eile… See, kuidas ma päevale homme vastu vaatan, ja mida Elu minu olemises katsuma tuleb, et saaksin õpitut testida, seda ma täna ei tea, sest täna olen ma tänase päeva kohalolu, homne kohalolu ja kogemine ootab mind alles ees, et mitte segada praeguse hetke täiust ja tummist olemist Elus eneses…
Oma elus olen kaotanud ja olen ka võitnud. Käpuli kukkunud ja üles tõusnud. Lahti lasknud, aga ka kümne küünega kinni hoidnud inimestest ja olukordadest, isegi kui olen tundnud oma näppude vahel juba hääbuvat Eluhetke… On olnud hirm kaotada seda, mis on pakkunud tuttavlikku (võlts)turvatunnet, isegi kui olemine ei olnud õnnelikukstegev ja kujutletav turvatunne oli vaid pähe kodeeritud hirm otsust vastu võtta, sest uus, mis tulema pidi, oli ikkagi tundmatusse astumine ja ähvardas hirmuga võõra olukorra ees, mis murendas julguse ja otsusekindluse pea olematuks…
Aga Elusam Elu ei jätnud mind rahule. Koputas kuklale ja tõmbas vaiba alt ära, kui olin enesele teeotsa valinud, millest harmoonia vastu ei kajanud. Elu tegi kõike, et nägijaks hakkaksin ja unest ärkaksin, tänaval elukoorma all kokkukukkumiseni välja, mis enam edasi uneleda ei lasknud…. Tänases päevas oma elule tagasi vaadates olen mõistnud, et mulle on juba praeguseks hetkeks Elu pakkunud mitut Elu elada. Vahel mõtisklen, et mulle on antud justkui kassile 9 elu, et lõpuks ikkagi käppadele kukkuda, et ka pärast füüsilise kehaga surmariigi uksel kõikumisi ja pärast lõputuid egosurmasid taas elule ärgata. Kuulsin kord inglise vanasõna kassi 9-st elust. Kolm esimest elu mängib kass maha, kolm järgmist elu hulgub ringi ja viimase kolmega jääb paikseks. Julgen vargsi endamisi arvata, kuhu ma oma kassieludega jõudnud olen, aga seda saan ma kindlamalt öelda, et minu suurim soov on olnud Elu kogeda ja ise selle Elu sees kasvada sügavamaks ning avaramaks, otse omaenese südame sisse…
TÄNA elan teadlikus loomises. Oma isikliku elu loomises. Olen kui kunstnik, kes maalib lõuendile miskit, mis südames on Eluleegi sütitanud ja need leegid kajavad Elukunstniku ümbert kaugemalegi, et sütitada leeki neis, kes soovivad oma Elu teadlikult luua…
Ma ei loo teisi inimesi ega teiste inimeste maailmu, ma loon iseennast ja oma elu. Kui seeläbi peaks keegi nakatuma minu leegist ja saama inspireeritud, siis saab puudutatud ja sellevõrra helgemaks ka maailm minu ja meie ümber. Ja kui meid, sisemise südameleegi nakatajaid saab palju, mis toob meid kergusesse ja helgusesse, saab maailmast parem paik meile ja neile, kes tulevad pärast meid…
Mu armas kaasrändaja, Sa sündisid siia maailma kingitusega, millega ennast teenida rahulolus ja armastuses läbi Elu. See on Sinu Ikigai✨ Läbi oma kingituse on Sulle antud võimalus teenida maailma läbi harmoonia. Võta aega kuulatada sügavamalt iseendasse oma kohalolus ja märka, mis on see kingitus, mida Sul on maailmaga jagada… Oma südames sünnid nii Sina kui ka Sinu maailm… läbi meie sünnib meie maailm me kõigi ümber… Millist Elu soovid Sina iseendas luua ja millist elu soovid enda ümber näha? Loo see Elu kõigepealt läbi armastuse iseenda südames, et selle sära võiks meid ümbritsevat maailma tervendada✨
Oled oluline!?? Emban Sind soojuse ja armastusega kaugusesse❣️ Merike ???
