Happy Valentine’s Day❣️Let’s live and share our life on this planet from the heart place! Love you all❤️… you are the reflection of my reality…️
My soul is naked and exposed, baring my truth and insight through understanding my fear… longing for my authenticity… This STORY is to them, who feel me and see me… Allowing myself to be vulnerable and showing up with my intimate story about LOVE… deep fear, resistance and acceptance… Here it comes, my over-written past and embodied feeling of love…
Love is the new religion of the 21st century
It comes from the intelligence of the heart
Embedded in the timeless evolutionary pulse of all human beings…
Be the change you want to see in the world
Nobody else can do it for you
We are now recruiting
All are welcome
The door is open
Värvikat ja kaunist Südamesse Sündimise ja Armastuse päeva❣️ Ja head iseendasse ja Elusse armumise päeva❣️ Täna, ARMASTUSE PÄEVAL jagan Sinuga oma väga isiklikku lugu iseenda südamesse sündimisest. Kuidas ma kohtusin oma ARMASTUSE tundega… Me loome lugusid oma kogemuste ümber ja kannatusi oma emotsionaalsete reaktsioonidega nendele lugudele. Mina olen valinud armastuse ja kasvamise iseenda mõistmisse läbi oma tunnete tundma õppimise ja kogemise. Mu lood ja emotsioonid võimaldavad mul teadlikumalt tunnetada iseennast üha sügavamalt…
HIRM ja ARMASTUS. Ärkasin ühel hommikul mõtetega hirmudest. Minu sees hakkas lahti rulluma mõtelus oma hirmudest läbi aastakümnete. Justkui hirmu ajalugu ja anatoomia. Kes või mis sa oled HIRM? Mis iseloomuga oled, MINU HIRM… Kui vaatan aastakümnete taha, siis tundub, et mu algne hirm oli justkui Vasara lukk. No teate küll neid lihtsakoelisi lukke vene ajast, vähemalt osad teist, kes te loete. Nende lahtimuukimiseks ei pidanud palju pingutama. Sellise muukimise peale vahetas minu tõrges minateadvus muidugi oma sisemise luku ära (teadlikult või alateadlikult, mine sa tea) ja asendas kobedamaga, et keegi või miski minus liiga lähedale või sügavale ei saaks. Sestap läks lahtimuukimine juba veits keerulisemaks, aga kuidagi sai ikka ligi, sest olin varmas oma hirmudest läbi hingama ja nendele otsa vaatama
Selline olukord minu egoteadvusele ei sobinud ning aastatega muutus minu hirm “targemaks” ja ehitas juba tugevamad uksed minu sisse, mille koodide avamiseks oli vaja peenemat salatehnikat. Minu hirmule tundus, et nüüd võib ta end turvaliselt tunda ja keegi teda selle paksu raudukse taha torkima ei tule… Ja tal oli õigus, ei tulnudki, sest ta istus minu sees mitmekihilise peenmehhanismi taga ja ei andnud endast kübekestki märku… Tundsin end juba peaaegu et valgustununa, kuna enda arvates olin oma emotsioonide ja tunnetega piisavalt tööd teinud ning neid korralikult loputanud ja lahustanud, lahti harutanud ja neile julgelt otsagi vaadanud. Ma ei olnud juba aastaid HIRME tundnud. Minu hirm oli aga yogi turbani pähe tõmmanud, spirituaalsuse maski ette maalinud ja lasknud mul tunda, et teda ei ole enam olemas.
AGA KÕIK POLE NII KUIS NÄIB. Mu hirm oli tark, ta oli ehitanud mu hinge ümber korraliku kamuflaaži, et ma jumala eest rumalast peast kuhugi sügavamale enda sisse kolama ja torkima ei läheks. HIRM varjas minu eest mingit olulist osa minu olemusest. See oli minu aus ja autentne pärisolemus ning võime olla haavatav kogu oma hingelises alastuses. HIRM oli hingele maha müünud võltsturvalisuse, mille olin justkui kolme veretilga vastu raudukseks enese sees vahetanud. Aga mingi imelik igatsus oli hinges, mis ootas orjastatuse vaikuses minu olemise keldrisügavuses justkui Godot’ ilmumist. Hing igatses valguse ja armastuse järele, aga olin pimestatud iseendale mahamüüdud varjudemängust ja uskusin, et olen ostnud endale hingerahu.
SÜDAMESSE SÜNDIMINE ja VASTUVÕTMINE. Aga kunagi pidi see ju juhtuma. ARMASTUS oli see tunne, mida olin hakanud lähemalt uurima enese sees ja ümber. Ühel hetkel otsustas see tunne vaadata ka pisut sügavamale minu sees. Võtta ette minu sisse kodeeritud mitmekihilise peenmehhanismi lahtimuukimise keerulise teekonna… SEL teekonnal kohtusin oma HIRMUGA… Hirmuga, millesse tardusin ja mille võttis ootamatult üle PAANIKA…
Sain kirja mehelt, kes oli aeg ajalt avanud mulle enda sees toimuvaid protsesse. Mees, kelle unistuseks on olnud peatada aeg ja kel on oskus võluri kombel kaks tundi muuta lõputuks küünlapäevaks… Olen alati tundnud imetlust inimeste ees, kes julgevad ja usaldavad olla haavatavad ning jagada oma eluhetki, isegi kui seda tehakse tasa ja targu, mitte kohe sügavasse vette hüpates… SEE MEES on minu elus olnud täpselt 20 kuud ja 10 päeva. Ma ei mäleta ühegi inimese sisenemist oma ellu kuupäevalise täpsusega. Tema tulekut mäletan. See oli kui ettemääratus, kohtumine tuttava tundmatuga, mis tekitas juba enne kohtumist mingeid imelikke aimdusi ja ärevust… Sel hetkel ma ei aimanud kui suur õpetaja ta mulle on. Tema enese teadmata oli ta muutunud mulle minu enda Elu peegeldajaks ja laternaks minu sügavamatesse hingesoppidesse. Hakkasin iseennast läbi tema rohkem märkama. Mustreid, millesse olin elu jooksul takerdunud ja kõike seda, mis alati nii ilus ei tundunudki… Ta tõi mind mulle endale justkui peopesa peale ja ma hakkasin ennast üha selgemalt nägema…
TEMA SÕNUM OMA LIHTSUSES ja SIIRUSES RAPUTAS MU SISEMUST. Tähemärkide kogus ei andnud esialgu sõnumi vägevust aimata, aga mõjus mulle kui elektrilöök ja hakkas lagundama mu hoolikalt kodeeritud sisemist kaitsemüüri. Tundsin, et pean talle midagi vastu kirjutama, et ületada endas miskit, mida kirjaenergia oli minus puudutanud ja justkui korgitseriga lahti urgitsenud. Ja see miski oli HIRM. Tema hirm, mida ta kutsus kartuseks, oli äratanud minu hirmu. Kartsin, et kohe laguneb ka minus midagi ja laseb välja paista sellel, mida ma nii väga olin võltsturvalisust taga ajades kaitsnud ja peitnud… Peitnud ja petnud iseennast, kartes oma tundeid kogeda… Mehe lagunemisprotsess peegeldus minus ja hakkas jõuliselt lagundama ka mind… Tundsin HIRMU jahedat puudutust…
Et selle hirmuga endas üheks saada ja tema anatoomiat tundma õppida, otsustasin oma HIRMU sisse minna ja seda kogeda. Kirjutasin MEHEle kirja. Ohh, kui keeruline see minu jaoks oli. Ja ikkagi ei suutnud ega julgenud ma minna lõpuni… Ma justkui tahtsin midagi öelda, aga tegelikult ei öelnud ma peaaegu mitte midagi… Ärasaadetud kirja uuesti lugedes puhkesin lihtsalt nutma. Hing nuttis abitusest, et kuskil maal jätab julgus mind siiski maha ega lase lõpuni endaga aus olla… ja natuke nagu piinlik oli ka, saamata aru, mille pärast… Murdosa sekundi järel kogesin endas mingit sügavat ja avarat lainetust, mis meenutas aastate tagust tunnet, kui olin kogenud armastust. See kõik tundus nii tuttav ja soe, aga samas nii kauge…
KORRAGA KÄIVITUS MINUS HÄIREALARM, mis blokeeris mul tundega üheks saamise… Mul oli totaalne HIRM kogeda ARMASTUSE tunnet… Ma tõrkusin ja visklesin iseenda käes, püüdes selle üha intensiivistuva tunde käest põgenema pääseda… Aga see tunne sai mind kätte, vahet ei olnud, kas jalutasin rahutult magamistoast elutuppa või vastupidi… Ühel hetkel ma enam ei jaksanud, ma alistusin. Alistusin ja lubasin endal kogeda seda üle keha valguvat tunnet… tundsin ARMASTUST. Seda magusat ja paitavat tunnet, tuttavlikku ja nii head. See oli MINU TUNNE ja MINU KOGEMINE. Mu hinge ümbert hakkas miskit justkui lagunema. MEHE lagunemisprotsess oli kui nakkushaigus, mis sulatas mingeid kihte ka minu ümbert. Ma ei võlgnenud MEHEle midagi selle tunde kogemise eest ja MEES ei võlgnenud mulle midagi. MINA ja MINU TUNNE olime üheks saanud. Andsin oma kehale loa vastu võtta selle tunde iga lainetuse, mis sisenes mu keharakkudesse ja täitis, kuniks… mu meeltesse lõi välguna sisse tugev sähvatus HIRMU. Ja see hirm oli nii võimas, et halvas kogu mu olemise. Ma kangestusin.
MIND VÕIDAKASE VASTU ARMASTADA. See ootamatu tõdemus tekitas paanilise hirmu. Tuletas meelde olukordi kaugest minevikust, mil armastatuks saamine ähvardas “ohtlikkusega”, kehalise ja hingelise vägivaldse väärkohtlemisega… nendel aegadel tõin ilmale ka oma esiklapse. Vaatamata sellele, et ehitasin oma valusale minevikule peale mõned aastad hiljem ilusa peatüki armastusest, ja sellesse perioodi jäi teise lapse valguse kätte tulek, oli uus lugu kirjutatud tervendamata kohale ning ühel hetkel purunes mu armastuse lugu kui seebimull… tookord, aastaid tagasi, jõudsin hingelise kollapsini….
HIRM ARMASTATUD SAADA ketras alateadvusest üles minevikupilte, elavdas mu traumaloo, andes mõista, et “armastusele” “võib” järgneda miski, mida tuleb karta. See tunne puudutas tugevalt mu turvatsooni, mida HIRM oli aidanud seni korralikult valvata. Alateadvuses uinunud kauge mälestus oli üles äratatud…
Kaotasin selge mõistuse ja tundsin, et vajan kiiresti midagi, mis “armastuse ohtlikkuselt” mu tähelepanu eemale juhataks. “Tahaks midagi, aga mida?! Haaraks midagi, aga mida?! Mis päästaks mind selle tunde käest?!”, olid mu viimased mõtted, mida jõudsin veel mõelda enne, kui mu käsi autopiloodina haaras laua pealt tšillipipra kauna. Käsi pistis selle mõtlemata suhu ja kiiresti läbi närides ma selle alla neelasin… See, mis minut hiljem toimuma hakkas, võiks samaaegselt kuuluda nii komöödia kui draama žanrisse. Jooksin külmkapini, et juua peale sõõm külma mandlipiima, näksida peale leiba, võtsin sisse ka söetableti. Ei midagi. Ma põlesin. Sisemine leek küttis korralikult mu seedetrakti. Langesin valudes diivanile, suutmata tunda muud kui tšillipipra leeki üle kogu keha. Valu oli väljakannatamatu ja varjutas kõik muud mõtted ning tunded mu meeltes ja kehas. Justkui teismeline, kes käsi lõikudes püüab füüsilise valuga vältida hingevalu, vältisin mina armastuse tunde kogemist tšillipipra kauna leekidesse mattudes…
ÜHEL HETKEL EI JAKSANUD ENAM, ALISTUSIN ja kogesin teadlikult valu üle kogu oma keha. Füüsilist valu, mis oli kui tähelepanu nooliv sõge laps. Mõne tunni pärast hakkas valu siiski haihtuma, kui oli end minu märkamisest tummiseks õginud ja rahulolusse vaibunud. Tõusin diivanilt, et magama minna. Üles tõustes tundsin oma kõhus tšillipipra hääbuvat leeki. Endast andis häguselt märku ka allasurutud ARMASTUSE tunne, mis oli liikvel kustuva tšillipipra leegi allhoovustes…
Aga liiga kaua ei lasknud Elu mul õrnalt vibreerivate tunnete tunnetamises mõnuleda, sest söetablett oli oma tööga lõpule jõudnud. Minu sisemus andis hoiatavaid signaale mitme-setme magnituudilisest maavärinast kõhus. Miski soovis lahkuda mu kehast, mis oli oma töö ära teinud. Ja see ei olnud midagi muud kui – tšillipipar!! Minu esimene sügav ja lõdvestav väljahingamine lõppes oigega tulitavast anusest. Tšilli oli jõudnud mu teatava kehaosa servale ning kõrvetas ja põletas mu väljalaskeava korralikult. Ma ei teadnud kas naerda või nutta oma lollusest või lõikavast valust anuses, aga otsustasin leegiga üheks saada ja oma narrikogemuse endasse hingata. Läks kergemaks, aga tagumik tulitas veel paar päeva meenutamaks ARMASTUSE vastuvõtmise ja alistumise kogemust… Ma mõistsin oma hirmu, kutsusin oma väe tagasi minevikust ja kirjutasin hirmu üle ARMASTUSEKS…
Kogemuste kollektsionääri järjekordne Elupeatükk on Sinu ette laotatud kogu oma alastuses. Elu nagu seiklusfilmis??
Sedaviisi ma elan, suure maailma asjadest palju ei teagi, surfan iseenda mikromaailma lõpututes sügavustes. Sest kui olen täna parem ja teadlikum, kui olin eile, siis võidab suur maailm sellest nagunii… Ja võidavad ka need, kes minu juurde jõuavad, et aitaksin neil näha ja mõista nende enda hingeilu ja väge, et alistuda võitlusest iseendas ja iseendaga ARMASTUSELE, mis on kõige võimsam vundament maailmale, kus saame hingerahus, ilma sisemise ja välimise võitluseta elada✨ Uute kogemiste ja taipamisteni! Armastusega, Merike❤️
