ARMASTUSEST ja ARMUMISEST… Täna, oma teraapiapäeval kodustuudios klienti ära saates, avasin välisukse. Ja klient, viimast lahkumispilku mulle heites, tagurdas sõna otseses mõttes ARMASTUSAVALDUSELE otsa. Ukse taga oli pakike, millesse kiigates piilus välja tulipunane roos koos isetehtud toormahla ja värske vegan salatiga… Lihtne, tingimusteta armastusavaldus, millesse oli südamesoojusega põimitud märkamine ja hoolimine… Tänutunne minu sees valgus avaraks ja kõikehõlmavaks, üle iga minu keharaku, sest kõik oli justkui kõrgemalt poolt korraldatud täpselt lõunapausi hetkeks… Mu nähtamatud Inglid olid taas tegutsemas. Ei mingit Bolti või Wolti:) Puhas armastuse valguse ja universumi koostöö. Pakike ei sisaldanud ei nimekaarti ega pühendust, vaid tilluke märgilise tähendusega asjake toidukraami ja õie vahel andis aimu külastanud Inglist….
Aastaid olen mõtisklenud ARMASTUSE olemuse üle. Mida ARMASTUS mulle tähendab… Olen aru saanud, et igaüks näeb maailma oma silmade läbi just sellisena, kuhu ta on oma elus kasvanud ja millist maailma ta on valmis vastu võtma. Mulle tundub, et nii on ka armastusega. Minu jaoks on ARMASTUS VABADUS. Vabadus armastada kedagi ilma sunni ja kohustuseta, ilma nõudmiseta vastu armastada, ilma nõudmiseta teha midagi armastuse heaks või armastuse pärast… ARMASTUS ei ole minu jaoks saamata jäänud lähedus lapsepõlves, mida püütakse välja teenida lämmatava tähelepanu ja läheduse igatsusega oma hingetühjuse täitmiseks… või lihtsalt selleks, et tunda kellegi hingamist enda kõrval.
Minu ARMASTUS VAJAB aeg ajalt RUUMI avardumiseks ja kasvamiseks. Minu jaoks on ARMASTUS alati kohal ka läbi üksteisest eemaloleku ja kauguse. ARMASTUS ei ole armumine ega kirg, ARMASTUS SISALDAB (taas)armumisi ja kirge. ARMASTUSES on oma orud ja mäed, milles on Elu ise, kogu oma värvipalettiga. ARMASTUS on universumite jagamine ja üksteise RUUMI hoidmine kui hetkeolemine õhukeseks on jäänud. Armastus on kahe inimhinge vahel see miski, mida üksi luua ei saa, sest ainult koosolemisest tekib see miski, mis rikastab rohkem kui üksi võimalik oleks. Mida kõrgemale olen ise lennanud, mida sügavamale olen ise sukeldunud oma varjukülgi pelgamata, seda rikkalikumaks saab minu panus suhtesse. Erilises ja sügavalt ARMASTUSE olemust (sarnaselt) mõistvas suhtes saab olla kaks inimest, kes mõistavad ennekõike iseennast ja oma sügavusi enne, kui sukelduvad ühiselt ulgumere tundmatutesse voogudesse läbi teineteise, et avastada iseenda hinge. Kaaslasega saad sukelduda täpselt nii sügavale, kuhu oled ise sukeldunud või oled valmis sukelduma … Selline on minu ARMASTUS ja selle vibratsioon, mis läbi sügavuste ja vabaduse tõmbab ligi ARMASTUST.
Vaatan tulipunast lillekest ja joon veripunast mahla ning mõtlen Sulle, Mees, kes Sa oled mõistnud minu ARMASTUSE olemust… ja mõtlen hetkeks ka Sinust, kirglik Mees, kes Sa ikka veel otsid ARMASTUST läbi lõputute armumiste… Ja see kõik on ilus! Armumiste ja Armastuse ilu, mis rikastab ja kasvatab me hinge ning toidab hingeteekonna lühemaid ja pikemaid radu… Paitagu ja soojendagu need imelised tunded me südameid, et oleks avarust ja avatust armastavat Eluilu oma hetkedesse vastu võtta!
ARMUMINE versus ARMASTUS (P.Coelho “Valküürid”) “… Siis õppiski ta armumisel ja armastusel vahet tegema. Nagu inglitega suhtelmine, oli see tegelikult väga lihtne. Valhala oli fantaasia. Võitlejast naine, jahipidaja. Naine, kes suhtles inglitega ja oli valmis võtma mis tahes riski, et avardada oma piire. Temale oli Paulo mees, kes kandis Kuu Traditsiooni sõrmust, maag, kes tundis salateadusi. Seikleja, kes oli võimeline kõik maha jätma, et minna ingleid otsima. Kumbki on alati teisest vaimustatud – senikaua, kui nad jäävad täpselt samaks, nagu teine on kujutlenud. See ongi ARMUMINE – kellestki imago loomine, ilma asjaosalisele teadmata, milline see imago on.
Ent ühel päeval, kui on saadud tuttavamaks ja avanenud mõlema õige loomus, avastavad nad, et Maag ja Valküür, on ka mees ja naine. Kummalgi võib olla oma vägi või väärtuslikud teadmised, kuid nad ei saa vaadata mööda tõsiasjast, et põhimõtteliselt on nad mees ja naine. Kummalgi on kannatused ja ekstaasihetked, tugevused ja nõrkused, nii nagu inimolendil.
Ja kui üks neist tahaks näidata, milline ta tõeliselt on, siis tahaks teine põgeneda – sest see tähendaks nende loodud maailma lõppu.
… ARMASTUS tähendas kellegagi maailma jagamist. Üht neist naistest tundis ta hästi ning oli oma universumit temaga jaganud. Nad olid näinud samu mägesid ja puid, ehkki kumbki erinevalt. Naine tundis tema nõrkusi, tema vihahetki või meeleheidet. Sellegipoolest oli ta tema kõrval. Nad jagasid sama univesrumit. Ja kuigi tal oli tihti olnud tunne, et universumil ei ole enam saladusi, avastas ta sel õhtul Surmaorus, et see tunne on vale…”
