KAHTE HARUSSE KASVANUD PUU… Vahel istun iseendaga tunde ja mõtisklen nädalapäevadega kogutud kogemuste ja märkamiste üle… Kuhu viib sind su rada, INIMENE?
Märts 2021. Noor mees, mõni aasta alla 30. eluaasta astub teraapiaruumi. Vaatab mulle sügavalt silma. Taban ta silmis selle MISKI ja küsin vaikselt: “Kas sul on olnud SEE mõte?” Mehe käed värisevad. “Ma ei ole tegudeni läinud, aga ma ei jaksa enam elada. Tahaks kõigele käega lüüa. Ma ei tunneta enam isegi oma keha. Mu hing on justkui eraldunud kehast.”
Keskealine naine sätib end minekule, keerab hetkeks ringi ja nendib, et piirangutega on riigis hiljaks jäädud. Selle peale oleks pidanud juba tunduvalt varem mõtlema. Liiga vähe on hirmutatud. Laipu oleks pidanud rohkem näitama, et inimestele lõpuks kohale jõuaks…
TRAAGELNIITIDEGA KOOSPÜSIV MAAILM…
Hirm kasvatab hirmu, viha kasvatab viha, vägivald kasvatab vägivalda, vastandumised vastandumist… Iga väljaöeldud sõna ja mõtte, tegutsemise ja teo taga on energia. See, kuidas inimene mõistab maailma ja millised on tema väärtused, sellega toidab ta ühiskonda. Ja need mustrid kas lammutavad või ehitavad üles, toidavad hirmu või kasvatavad tasakaalukat teadlikkust.
Kui inimese isiklik kogemustepagas ja kodused mustrid, tõekspidamised ja väärtused on kujunenud vertikaalliini jõujoonte järgi (käsen-poon-lasen), siis ei saa eeldada, et inimene mõistaks horisontaalliini koostööle orienteeritud pehmemaid väärtusi.
Teadlikkuse kasvatamine nõuab kannatlikkust. Iseenda ja oma tunnete mõistmine on vahel kui ameerikamäed. Vana mustrikood on justkui kappi peidetud luukere, mis “ebasobival” hetkel kapist välja kukub ja ennast taas meelde tuletab. Uue mustri sissetöötamise ja sellele elujõu andmisega läheb aastaid ja aastakümneid, aga see aitab üles ehitada vaimselt tervemat ühiskonda. Isegi kui meie silmad seda ei näe, on laste ja lastelaste tulevik helgem. Hirmutamine ja survestamine annab kiiremaid tulemusi kui jõud ja “õigus” üle käib, aga tulemus on laastav ja hävitav. Kaob usaldus, tekib käegalöömine ja on liiga palju liiga varajasi vabatahtlikke elust lahkumisi…
Teist inimest muuta ei saa, muutus saab toimuda inimese enda sees. Keeruline on kokku liimida katki kukkunud maailma kui inimesed iseenda sisse rahus ja armastuses ei kasva. Rahulik dialoog erinevalt mõtlevate inimeste vahel saab tekkida vaid siis, kui oleme orienteeritud viha- ja vastandumisvabalt ülesehitamisele. Vägivaldsus nii tegudes kui sõnas on energia panustamine (raiskamine) võitlusele ja oma tõe kuulutamisele.
KÕIK INIMESED NÄEVAD MAAILMA LÄBI OMA ISIKLIKE FILTRITE, – kogemuste, valupunktide, haiget saamiste, hirmude, vihatunnete jmt. Aga meil on läbi erinevate olukordade VÕIMALUS mõista iseennast ja oma tundeid, mis seeläbi esile kerkivad. Mõista, kus me oma arusaamiste ja hingevalu või hirmudega hetkel oleme. Miks me nii tunneme ja arvame, miks mingi väljaütlemine või tegu käivitab? Meil kõigil on oma lugu ja “nupud”. Oleme kõik samas tormis, aga erinevates paatides…
Me saame juhtida vaid seda, mida mõistame. Saame juhtida inimesi ja aidata mõista inimestel maailma vaid nii sügavalt ja avaralt kui seda ise mõistame, mitte rohkem. Ja seda ka riigi tasandil. Albert Einstein on öelnud “Rahu ei saa kunagi hoida jõuga, seda saab saavutada mõistmisega.”
Ikka ja jälle tulen looduse, tasakaalu ja nullpunkti juurde… Zen budism ütleb: “Võitle võitlemata”. Selles on lihtsuse selgus, aga nii raske teostada inimhingedel… Kevad võitleb võitlemata koha enda olemasoluks loodusetsüklis… Ta lihtsalt tuleb… Tema olemuses on vägi, kindlameelsus, usk tärkamisse… Ta ei pea ennast tõestama, tema olemus ei tekita vaidlusi. Kellelgi ei tule pähe kevade vastu võidelda… Loodus õpetab meile lahtilaskmist ja aktsepteerimist. Õpetab hääbumist ja surma, millega inimestel on keeruline leppida. Sureb see, mis kunagi oli, ja enam ei tööta… Inimene aga igatseb vana maailma tagasi, sest see on tuttav…
Kunagi laulsime end vabaks. Ei pidanud paljut tegema, ainult laulma, et tankid vaikiksid. Laulu taga oli puhtast armastusest sündinud ühisteadvuse soov olla koos vabaduse ja ühtehoidmise sõnumi taga. See oli võitlus võitluseta. Tugevus ei ole ainult keha tugevus, sisemine tugevus on hingerahu, mis saab tulla teadlikkusest, iseenda ja suure pildi mõistmisest. See annab parema võimaluse elu tõusude ja mõõnadega toime tulla. Hirm teeb nõrgaks…
Oma lapsed olen üles kasvatanud küsimusega: “Kas sa oled õnnelik?” See küsimus on justkui vahepeatus, et aru saada, kas võetud suund elus on parim ja toetavam, või vajab pisut kohendamist. Sul on võimalus endalt küsida, ükskõik, millised on Su uskumused ja väärtused: “Kas ma tahan, et mul oleks ÕIGUS või ma soovin olla ÕNNELIK?” Kas see, millesse ma usun, on mind ennast toetav, edasiviiv ja õnnelikuks tegev või on selles vastandumise noote? Kas see, millesse ma usun, on ümbritsevat maailma toetav, harmoonias ja koostöös edasiviiv, ja jätkusuutlik?
