“Jaa, Merike kuuleb.” “Tere, saan aru, et müüte oma Mazda6-te, sooviksin vaatama tulla.” “Oi, ma lendan homme varahommikul ära. Kohe tuleb klient, lõpetan alles kella 21 paiku. Oktoobri alguses saab autot vaadata, ega vahepeal nagunii midagi ei juhtu.” Jaapanlanna huviline ei malda oodata ja me kohtume septembri jahedas öös kella 22 paiku. Läheb sõiduks ja läinud ta ongi. E-riik, paar klõpsu e-Transpordiameti ja pangalingil… Ma ikka ei ole vist veel väga osav lahtilaskja… Härduspisar ja hetk, millest kohe on saamas minevik lõigukesega mu eluhetkedes… See, et aastakümnete pikkusest autoomanikust on saanud jalamees, ei jõua öösel mulle veel väga kohale, sest juba kella 5.25 hommikuks on mul tellitud takso ukse ette, et lennujaama sõita, aga… mul on kohver veel pakkimata ja dušši all käimata jne…
Lükkan miskit kohvrisse (loodetavasti saab kõik vajalik). Kohver on jooksvalt seisnud mu magamistoas avatult juba aprillist saadik, sest alates aprillist olen ma seoses teraapiatöö ja retriitidega väisanud nii välismaad kui erinevaid Eestimaa retriite… Luban endale kohvrit pakkides, et aasta lõpu teraapiareisi jätan ära, sest sisemine tunnetus suunab paiksusele.
Kella 4 ajal varahommikul venitan Jaapani venituskunstiga oma keha ärkvele ja mediteerin päeva (ilma magamata) avatuks. Hakkan rahulikus tempos end riietama ja juukseid sättima, kui saan taksofirmalt sõnumi, et takso jõuab 7 minutit varem. Nonii, rahuliku tempo fail läheb sahtlisse ja torman taas läbi oma viimaste tegevuste, et õigeks ajaks takso peale jõuda. Taksojuht vaatab mind pikalt ja teatab: “Teil ikka mask on? Nad küsivad seda iga nurga peal” Näh… kappan jälle tuppa… Tagasi tulles näen taksojuhti seismas käed puusas, pilk klammerdunud mu kohvrisse, mis seisab ikka veel asfaldil takso lahtise pagasiruumi suu ees. Mina: “!!??” Taksojuht: “Ega mina ei tohi mingit võõrast asja puutuda. Kord selline. Viiruse aeg.” Mina:”!!??” Egas midagi, rullin oma kleidisaba kokku, vinnan kohvri autosse ja sõit saab alata. Taksojuht: “Teate, no ega mina seda haigust karda, ma kardan trahve. Lühike lõik meil küll sõita, aga teate, nad teevad 400, ja mitte ainult teile, vaid ka mulle ja kui ma Teid ei teavita, siis selle eest saan ka 100 endale kaela. Just eile kuulsin. Täitsa õudne. Oeh, millal see hullus küll lõpeb!!!” Mina vaikin, sest mis ma ikka oskan kosta… Tänan sõidu eest ja astun lennujaama uksest sisse… Saan pisut hingata…
Leti ääres küsitakse passi. Kuna mul “topelt kodakondsust pole”, näitan oma kehavedeliku võlupaberit. Kiidetakse heaks ja lisatakse, et Tallinna lennujaamas rohkem näitama ei pea. … Vol 2 turvakontroll. Jagan oma kraami kahte plastmass-kasti. Ühes on vihmajope ja sall, teises käekott, mis on põhjatu avastamisallikas nii mulle, ammukse siis veel turvakontrollile, aga neid mu kott ei huvita. Kott jõuab kenasti minuni, aga… äkki teeb mu jope koos salliga kõrvalepõike. Proua küsib: “Teie oma?” Mina:”Jah.” (jope!!??? sall!!??) Proua: “Võtan lõhnaproovi.” Mina: “Lõhnaproovi!!!???” Peast liigub läbi hunnik küsi – ja hüüumärke, et peas mingigi loogiline pilt antud olukorrast kokku panna… Ma isegi ei kasuta lõhna, mõtisklen endamisi… Minu sisemise dialoogi katkestab proua: “Mitte lõhnaproovi, vaid LÕHKEAINEPROOVI!” “Ahsoo!!???!!!” Ei oska ma selle peale rohkemat kosta. Lõpuks lahkun turvatsoonist selgusega, et olen kaaskodanikele ohutu, kuna ei põe haigust, mis hirmu külvab ja terrorist ka ei ole.
Münheni lennujaam. Saan puhvetisse!!! Täitsa minu enda hea tervise abil. Terve inimese sülg on väärt kraam, lubatakse istuda teiste sekka laua taha. Vahelduseks päris imelik tunne. … Kahe lennuga magan magamata ööst end “kaineks” ja astun välja Barcelona kuuma sügisesse, et võtta 3 väeka mehega ette 144km-i teekond mägedesse 11 päevasele dearmouring teraapia rännakule Amara Valley’s, et hoida südamega turvalist ruumi neile, kes on võtnud julguse iseenda sügavustesse sukelduda ja kohtuda toorelt ning ausalt oma nullpunktiga, iseenda pärisolemusega… Mu kallis Eesti ja sõbrad, me kohtume juba varsti mu sünnikuus, oktoobris! Seni tõstame jätkuvalt oma vibratsiooni läbi armastuse kerguse ja mõistmise… Elu on kogemus ja kogemused on kogemiseks et kasvada iseendas hingelt ja vaimult avaramaks. Kui mõistad iseennast, mõistad läbi südame ka maalima♡ Emban teid kõiki südamest ja südamega♡ Tagasi tulles olen ehk parem inimene ja kasvanud nii inimese kui ka terapeudina. Armastusega♡ Merike
