(ENESE)HOOLIMISEST… Kui ma kolm nädalat tagasi hilisel õhtutunnil, mis ööks ei olnud veel üle läinud, pika teraapiapäeva järel koju sõitsin, peatas mind selja tagant lähenev sinipunane valgus. Värvilisest valgusviirust ilmus minu ette pikk mees maskis ja pani puhuma … Ja mina puhusin, puhusin kohe sedaviisi uhkelt, et aparaadi täpp sai PUNASEKS! Üllatus ja šokk üheaegselt, sest minu mäletamise järgi olin viimati alkot/saket (riisiviin) proovinud aasta tagasi Jaapanis. Kas tõesti nii vägev kraam, et lausa aastakese mu kehas ringi uitab? Aga mine tea, sest see sake ei olnud lihtsalt sake, see oli lonks saket koos shamaaniga. … Nüüd, aastake pärast sake lonksu, istusin oma autos vaikides, ja vaatasin maskistatud mehega tõtt, – justkui kahe erineva galaktika kokkupõrkes, teadmata, mis edasi saab. “Te olete purjus!”, teatas maskis mees mulle konkreetselt. Tundsin end kui ahvide planeedile sattunud olevat (no teate küll seda kuulsat raamatut ja neid filme). “No mis ma oskan kosta? Et siis selle punase täpi pärast olengi purjus või??!! Äkki see ei olegi päriselt? Äkki ma magan? Äkki ikkkkagiiii on see uni? Või ulmefilm?? Ohh, krt, vist ikka ei maga!?”, surusin hetkeks rooli tugevasti pihku, mil mu isiklikus galaktikas ülihelikiirusel mõtete virr-varr kiiremaid tiire tegi… Ja siis tuli taipamine… PUNANE TULI!!! Olin ennast täielikult punasesse tsooni elanud ja unarusse jätnud. Enesehoolitsus ripnes oodata kusagil järjekorra lõpus. Lükkasin end ainiti järjekorras tahapoole, kui keegi vahele soovis tulla. Kogu aeg oli kiire, sest maailm väljaspool mind ennast vajas ju kohest putitamist ja kohendamist või oli liiga huvitav, et elu poolt pakutud võimalusest loobuda… Kui olin selle taipamisega ühele poole saanud, (justkui oodates minu taipamise järele), andis maskis mees mulle TEISE VÕIMALUSE. Seekord puhusin end KAINEKS… See oli taaskordne äratuskell, kui iseennast oma elupõnevuses ära unustama kipun… Lausa riiklikul tasandil tuleb mu ellu sekkuda, et aidata mul iseennast iseenda käest päästa, et taas kohalolusse ja joondatusse tagasi jõuaksin. Et oleks jaksu hoolitseda, ja armastada teisi, hoida nende ruumi ja olemist, on VAJA HOOLITSEDA KÕIGEPEALT ISEENDA EEST❣️
(PS! Selles loos sisaldub veel mõndagi, igaüks nopib enda jaoks just selle terakese, mida tal hetkel vaja:)
Aga aasta oli eriline. Ja huvitav oli ka. Kuna aasta algmaterjal oli omapärase koostisega, siis lõppkokkuvõtteks kudusin, mis ma kudusin, aga välja punusin miskit, mille üle kurta ei saa. Jaapanisse ei lastud ja reisida rohkem ei planeerinud, aga Berliinist ma end avastasin ja Kreeka loodust käisin patsutamas… Seda ikka oma teraapiatöö tarkuse täienduseks. … Pisaraid ja naeru kogu hingest ja südamest tuli kah üksjagu. Käpuli kukkumisi ja taipamistes ülestõusmisi oli samuti. Lisaks sügavaid sisevaatlusi ja kasvamisi, mis sisekosmose avaramaks aitas, et oleks rohkem tarkust nendega, kes minuni jõuavad, sügavusi ja kõrgusi avastada. … Eriliselt said paitatud mu hetked aga uute ning ka seni mu olemasolu rikastanud sädelevate energiate, hingeõdede ja – vendade, poolt. Jälle olen aasta võrra rikkam ja tänulikum❣️… ning ümisen taaskord Sõpruse Puiestee laulu: “Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head…”
Meeldejäävat ja südamlikku aastalõppu! Inspiratsiooni ja läbi armastuse loomist, iseendas kohalolu ja läbi kerguse hirmuta kulgemist uude, 2021 aastasse! Iga aasta ja hetk toob ellu uusi võimalusi, ela need enda jaoks ilusaks ja rikastavaks! Kallistan Sind kaugusesse ja olen südame põhjani tänulik usalduse eest, et oled lubanud mul oma ellu astuda, kas isiklikus elus, Shindo tundides või teraapias energiaid lennutades❣️
@Matsuyama … jah, see on see aastatagune vägev sake. Kampai!
