…ma olin väike. nii tillukesena tundsin end oma tühise sisuga, mil keha mu kortsu tõmbunud hinge ümber oli kui viis numbrit suurem kostüüm, loperdades kasutult tuule käes tühja… jah, see oli siis, kunagi ammu, aga vahel ehk ka eile, või hoopis täna, just siin… kui ma langesin, ei olnud ajal enam tähtsust, kohtasin vaid lõputut pimedust, ja ootasin… ootasin, et keegi mind lõpuks ometi päästaks ja kinni püüaks… ei mõistnud ma siis, et olin sündinud KINGITUSEGA… kingitusega, mis andis võime püüda end ise kinni… ei olnud usku ega usaldust, avarust südames ja hinges, kuhu mahtuda võis kogu maailm… see sama maailm, millesse kartsin nii väga ära uppuda…
… jaks sai otsa, mu hing närtsis ja keha kärbus. kas elan päriselt või lihtsalt eksisteerin? sai küsimusest pimeduse kutse tantsule, otse valguse kätte… mu VÄGI naasis mu juurde, kui kutsusin ta tagasi, kuhu olin ta hooletult maha jätnud või rendile andnud, kutsusin inimeste ja olukordade, egovaidluste ja enese tõestamiseks kulutatud ajaigaviku juurest, tõin alla hinnangute andmise kõrguse kõrkusest ja tõstsin üles ohviks roomatud väiksusest… nii sain tagasi midagi, mille olin unustanud ja kaotanud, mahasalanud ja võõra kätte usaldanud enesesse uskumata, arvates kedagi teist paremaks mu ISIKLIKKU VÄGE hellalt hoidma…
… see juhtus kunagi ammu, aga võis olla, et alles eile, ajal puudub siin tähtsus… kuniks metsiku looduse rüpes said minu sees üheks kaks punase-kuldset madu, hoides nüüd igavesti mu südamesopis kristallselget teemandit…?
… meist igaüks sünnib siia maailma kingitusega, nii sündisin mina ja Sinagi. Oma kingituse kaudu on mul jumalik juhatus teenida Sind, mu kallis kaasrändaja siin maa peal. … ei ole ma siin, et Sind kuidagi korda teha ja anda Su hingele või kehale lubadusi kannatustevabast igavesest elust. Olen siin, et aidata Sul leida üles Sinu enda kingitus, millega Sa siia maailma sündisid, et saaksid oma kingituse kaudu teenida iseennast ja seeläbi ka maailma… ??❤️
