A relationship where you can be weird together is your best choice. (P.Coelho)
ÜHE ARMASTUSE LUGU. Sa tulid mu ellu kui välk selgest taevast. Just hetkel, mil mu elu hõljus tummises täiuses iseenda loodud elumerelainetes. Iga hetk mu elus õhkas ja elas elusat põnevust ja avastamisrõõmu. Ma ei vajanud kedagi või midagi väljast poolt täiustama oma elu, ma lihtsalt nautisin igat sekundit oma elust, milleni olin end elanud… Ja siis sa tulid, tundsid minu ja mu elu vastu huvi ning küsisid, millal võiksime uuesti kohtuda. Ütlesin, et olen oma eluga nii heas kohas, et ei vaja midagi ega kedagi ning et kohtumiseks on mul aega alles novembri teises pooles. Sa vaatasid mind oma rahuliku ja sooja naeratusega ning vastasid: “Siis oled just õiges kohas suhte alustamiseks. Ja küll me varsti uuesti kohtume. Inimene võib ju plaane teha, aga jumalad naeravad…” Miski pani mind pikemalt seisatama ja küsisin sinult vastu: “Kuidas sa mind läbi enda silmade näed?” Sa vastasid: “Oled kui metsik hobune, kes kardab, et talle päitsed pähe pannakse. Mina neid sulle pähe ei pane. Võid minna, millal soovid, ja tulla millal soovid… sinu metsikus ja vabaduse ihalus ei tohi kunagi kaduda, sest see teeb sinust sinu.”
Ja nii saigi. Jumalad naersid mu plaanide üle ning meie taaskohtumine sai toimuma üksjagu kuid varem kui külmakuu keskpaigas nagu mulle mu kalender esialgu pakkus.
… sellest hetkest, kui mu jalad taas Saksamaa pinda puudutasid, sai minu elust ebamaine seiklus väljaspool reaalsust… Sa oled eriline ja unikaalne, nagu me kõik, aga kõigis ei ole seda miskit, mis puudutab südant sügavalt… Oled kui looduslaps, Tarzan ja võlur Merlin üheaegselt. Kõik need päevad paljajalu metsikus looduses olid täis lihtsaid imesid. Sa oled loodusega üks, elad oma vagabondi õnnelikku elu, korjad metsast iga väiksemagi tsivilisatsiooni jäänuki oma kaasa võetud kotti või püksitaskusse, sest emake maa peab vabalt hingata saama. Sest ka sina hingad loodusega ühes rütmis. Mets on sulle tänulik ning avab meile seepeale oma imede uksed, – me nina eest hüppab läbi metskits ja jänes jookseb peaaegu sülle, rebane jalutab päikeseloojangu ajal meie nina alt rahulikult läbi ning ritsikad ja liblikad ei pea paljuks me kehadel pisut tiibu puhata, pistrikud tiirutavad me vagabondi auto kohal nii lähedal meile, et võiks õhku hüpates peaaegu et nende jalgu puudutada…
Iga päev õpin su’lt midagi. Iga päev tood sa mu tagasi hetke, milles viibime, kui kipun liialt selja taha minevikku, või ette, tulevikku vaatama… Sa räägid mulle ravimtaimedest ja õpetad kasutama enda tehtud taimeleotisi ning palsameid, mida määrid mu ülahuulele tekkinud ohatisele, mis paraneb juba paari päevaga. Sul on kuldsed käed, mis puidule su käte vahel elu annavad ja sügav sisekosmos täis müstilist hingetarkust. Aga sul on veel midagi, mida peaaegu et kellelgi meist ei ole, – nuppudega telefon ja 0 kontakti sotsiaalmeediaga, mis on sulle kui tulnukatemaa. Loodus on sinu sotsiaalmeedia ja mina sinu hollywoodi film. Nii sa ütlesid. Sa ütlesid, et ei vajanud enam midagi oma ellu, et sul oli kõik olemas. Ainus, keda sa oma ellu ootasid, olin mina. Ütlesid, et pidid terve universumi läbi käima, enne kui mu leidsid, ja et see on alles algus… ?
Sinu toidutegemised on kui püha rituaal, mis saab energeetiliselt laetud olla vaid hea energiaga, sest ilma selleta ei olevat toidul maitset. Sinu enda valmistatud köögivilja hoidistel on elusama elu maitse, mis kutsub veelgi sügavamatesse seiklustesse sinu (kokakunsti) maailma. Kes sa oled? Ja kas oled ikka päriselt ka olemas? Ärkan taas üle pika aja oma Eestimaa kodus mobiili sõnumi surina peale…
Sa kirjutad mulle: “Nüüd on sul “M-E time”. Mu kallis lendav Kuninganna, sa tõstsid mõneks ajaks minu nime enda nime seest välja, et olla iseendaga ja iseenda energias. Imelik on ärgata, kui sind ei ole mu kõrval, tunnen siiani su vibratsiooni enda ümber. Igatsen sind, aga olen samas õnnelik, mõeldes me ühiselt veedetud ajale ja veel rohkem õnnelik, teades, et kohtume taas. Tunnen, kuidas tasapisi sinu sisemine naiselik tarkus end minu isiklikus elus lahti rullib. Minust ei saa enam kunagi meest, kes olin enne sinuga kohtumist. Oled juba praeguseks muutnud mu elu ja eluvaadet väga paljudes asjades. Sügavalt tänulik seemnete eest, mida külvasid mu isiklikku ellu. Armastan sind.”
Praeguses hetkes ei tea me kumbki, kui kaua me ühine hetk kestab. Kas see oli vaid välgu hele sähvatus taevas või saab sellest pikem lugu me ühisest teekonnast, sest elu on muutus. Ja muutuses on oma ilu, mida püüda oma energiaga. Iga sekund oli ja on väärt ime kogemist, ja see ime on Elu ise. Me kohtumisest on kasvanud välja omamoodi muinaslugu, mida miski minu sees on mu ellu kutsunud, tulles mulle midagi minus endas õpetama. Olen ise see energia, mis kutsub ellu kõike seda, mida ma endas vibreerin. Sestap on mulle üks olulisem tegevus iseenda ja oma maailma loomine. Kuraditosin aastat on möödas hetkest, mil lubasin, et ainult jackpot on mulle piisav. Ma lihtsalt ei soovinud leppida vähemaga, ja teadsin selgelt, mida see kingitus endas peaks sisaldama. Samas lubades endale, et kasvan ise oma jackpot’ini. Loon ennast ja oma energia sinna, kus ootavad imed… Ütlesid naljatamisi: “Elu on kui mänguväljak ja jumalatel huumorit juba jagub. Elu ja saatus on meid omamoodi nagunii ära laulatanud, sest minu nimi asetseb sinu nime sees ja seda ei saa sealt kunagi eraldada.”
Sedaviisi tummiselt elusama eluga täidetud hetked on mu elulooraamatu eredamateks ja kaunimateks kooskasvamisteks, mil läbi üksteise peegelduste iseenda sügavustesse sukelduda. Sest teadupärast ei kahetse me eluõhtul mitte seda, mida tegime, vaid seda, mida tegemata jätsime… Tänan sind Erik, nende kooskulgetud hetkede eest, mis võimaldasid mul naisena näha lähemalt iseennast, et armastus iseenda vastu tõeliselt sügavalt ära tunda… Armastuses ja armastusega, Merike???
